Read Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist by Heinrich Weinberg Hanna Liisa Rüütel Online

enesevrikusel-pole-sellega-mingit-pistmist

Käes on 34. sajand, inimkond on levinud tähtedele ja jätkab jõudsalt koloniseerimist. Spoti-nimelisel kolkaplaneedil on Teckland Leathercord, kohalikus ülikoolis töötav teadlane, antud kohtu alla oma naise mõrvamise eest. Näib, et teda ootab ees vältimatu pikk vangistus... Millised saladused peituvad Leathercordi minevikus ja mis on tulevikul tema jaoks varuks?...

Title : Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist
Author :
Rating :
ISBN : 9789949578368
Format Type : Hardcover
Number of Pages : 284 Pages
Status : Available For Download
Last checked : 21 Minutes ago!

Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist Reviews

  • J.j. Metsavana
    2019-03-12 15:13

    Romaan koosneb justkui kahest-kolmest erinevast lühiromaanist. Esimene pool on siis Reaktoris kunagi ilmunud osa, kus Teklandi Nahkpael teeb sisuliselt tühja piimaringi, ehk ta pääsetakse vastu tahtmist vanglast, viiakse planeedile X kus ta leiab mingi ammu unustatud tulnukate baasi ja satub loo lõpuks tagasi vanglasse. Teises pooles pööratakse fookus hoopis tema kunagise õpilase peale, kes paljuski mõttes on tegelikult nagu peategelase kaksikvend. Räägitakse tema lugu ära ja alles siis algas minujaoks huvitav kolmas osa. Kui ma enne seda olin lugenud puhtalt misjoonitundest ja olgem ausad, natuke seda lugu ka sisse vägistanud (ilmselt asi selles ka, et see esimene Reaktoris ilmunud osa ei kannatanud väga ülelugemist - oli teisel korral lihtsalt igav) siis nii kui mängu tuli allakukkunud kosmoselaeva AI nimega Aleksei ja hakati seal kloonide ja nanomasinatega mässama lugesin juba suure huviga ning keel suunurgas. Arvestades, et Weinbrgi motiiv oli ikkagi kirjutada terviklikku romaani oleks tulnud esimene pool tõhusamalt ümber töödelda. Kusjuures huvitava nüansina rõhutab seda, et tegemist on jutukoguga ka see, et mitmeid asju selgitatakse korduvalt eri peatükkides üle. Näiteks gild - seal raamatus oli vähemalt kaks korda kui sisuliselt sama jutt korrati üle. Või siis lumeinimesed samamoodi. Tekitastahtmise lehte keerata - jah ma olen seda lugenud, aitab. Ka tekitasid kohati koomilisi hetki esimesse juttu juurde kirjutatud palgasõdurid. Minuarust oli tegemist üldse täiesti kasutu kõrvalliiniga, mis muutus oma tahtmatu julmusega naeruväärseks. No näiteks hetk kui palasõdurid ajavad Nahkpaela taga ja satuvad kuskil planeedil Y motelli. Selle asemel, et motelli pidavat tolgust natuke ähvardada või rahaga määrida veavad nad ta oma hotellituppa, ähvardavad pikalt piinamise ja füüsilise vägivallaga ja saavad teada lõpuks kaks fakti, et jah - peategelane oli motellis ja ta läks mägedesse. Huvitav kas need ülimalt asjatundlike jõujunnidena tutvustatud mehed küsivad teed lähimasse bensiinijaama ka sama idiootliku tõhususega?Aga nagu juba mainisin oli raamatu kolmas jutustus väga hea ja päästis minujaoks üldmuljes vägagi palju. Kui vahepeal olin juba paanikas, et pean eesti ulmekirjanduse tulevikulootusele hindeks ühe või kahe virutama siis lõpp oli teosel nelja või isegi viievääriline. Seal oli juba hüpliku ja natuke sihitu seikluse asemel korralik SF lugu just sedamoodi nagu ta mulle meeldib ehk ohtrate tehniliste vidinate ja vahvate tugevalt ulmeliste kõrvaltegelatega. Autor oleks justkui viimaks ometi arusaanud kuhu ta tahab lugu viia ja kes on talle kõige olulisemad tegelased kellega ta tahab mängida. Väikese spoilerina võin öelda ka seda, et tegevus otsa siin romaanis siiski ei saa ning lõppeb "cliffhangeriga" ehk siis ilmselt on oodata ka järge.Mis puutub toimetamisse siis minu tabasin mitmeid kohti, mis oleksid tahtnud ülelugemist-parandamist. Näiteks kraapis silma koht kus seltskond on võõras tähelaevas, kus nad tõmbavad lahti esimese külmaune kirstu, misjärel nad koheselt teavad, keda ülejäänud kirstud sisaldavad. Sinna oleks justkui lause-kaks veel lisaks vaja olnud.Koondhindeks seega baasi 3 ja goodreadsi 2.

  • Oskar
    2019-02-27 11:44

    Sajandid on läinud. Universum inimkonnale palju väiksemaks ja kodusemaks muutunud. Ent üks suur küsimus on siiski jäänud - KAS ME OLEME AINSAD? See küsimus on ka Heinrich Weinbergi debüütromaanis kogu aeg taustal üleval ning paneb igasuguseid universumi juhtivaid jõudusid mööda galaktikate kolkaplaneete ja ussiurkeid mööda ringi siblima.Kogu selle rahmimise keskele satuvad ka Teckland Leathercord ning "Tähetolmu" nimelise kosmoselaeva meeskond. Romaani edenedes tuleb neil tegemist teha pearahaküttide, ohtra paugutamise, lumiinimeste, iseloomu näitava tehisintellekti ja isegi kloonidega. Kõik see kulmineerub romaani kolmandas osas, kus kogu selle täristamise ja rassimise lõpuks tuleb ekraanile suurelt kiri "TO BE CONTINUED".Viimastel aastatel on Weinberg olnud vaieldamatult kodumaise ulmekirjanduse up-and-coming star. Ta ehitab oma loodavat universumit rahuliku järjekindlusega ning kirjutab sellele vaikselt juurde ka oma minevikku ja olevikku. Palju on veel valgeid laike ja avastamata seoseid, kuid loodetavasti on autoril jõudu ja tahtmist need tühimikud järgnevatel aastatel tekstiga täita. Igatahes ruumi on seal tähtede vahel seigelda veel mitme romaani jagu. Varalahkunud Tarlapist jäänud vakantne koht meie teadusulme parnassil on hetke seisuga kindlalt Weinbergile broneeritud. Üks romaan või jutukogumik veel ning ta on oma koha selles esinduslikus seltskonnas auga välja teeninud. Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

  • Elar
    2019-03-04 11:48

    Lugu on kaasahaarav ja seiklusjutule omaselt jätkub pinget lõpuni välja läbides juba eelnevatest lugudest tuttvaid kohti. Parimaks palaks on aga hulgalise actioni kõrval pakutav ajalooline taustainfo. Mõningaseks miinuseks võib tuua selle, et keelekasutus ei olnud peategelasel kõige ladusam, teatud väljendid olid kunstlikult/klišeelikult teksti sisse pitkitud.

  • Reidar
    2019-03-25 08:44

    Heinrich Weinberg on Eesti moodsas ulmekirjanduses väga produktiivne tegija, kellel on napilt nelja aasta jooksul ilmunud ridamisi jutte ja lühiromaane, eelmisel aastal üks jutukogumik (“Pimesi hüpates”) ja nüüd siis täispikk romaan. Hoolimata lühikesest avaldamisperioodist, on Weinbergil juba ette näidata kõrged kohad nii 2013. aasta kirjastus “Fantaasia” ulmejutuvõistlusel (II koht) kui ka Stalkerite jagamisel (I koht eesti autori lühiromaani kategoorias 2015. aastal). Seega ainest heaks ulmekirjanduseks on enam kui küll ja lugeja ootus heale ulmele üsnagi kõrge.Käesolev romaan koosneb tegelikult kolmest osast, millest igaüks sisaldab mõnes mõttes iseseisvat lugu. Neid ühendav peamine teema on: käes on 34. sajand ja ühel inimestele tuntud kosmoseruumi päramises urkas asuval planeedil töötaval teadlasel – Teckland Leathercordil – keerab elu korraga täiesti p… põhja, kui ta leiab end kohtupingist süüdistatuna oma naise mõrvas. Näib, et tegemist on paratamatu ahelaga – kuritöö, kohtumõistmine ning karmi karistuse kandmine. Kuid selgub, et mitmetel teistel isikutel on antud härra elukäigu kulgemisse oma sõna sekka öelda. Seega tuleb Leathercordi kahtlaste ja vähem kahtlaste seltskondadega pööraseid seiklusi läbi elada, kuhu on segatud kosmosepiraadid, suurkorporatsiooni palgatud pearahakütid, lumeinimesed, tulnukad, kloonid, tehisintellekt ja jumal teab, kes/mis kõik veel. Pikkamisi avatakse lugejale peategelase tausta, mis paneb küsima, kas mees on kõike seda vaeva üldse väärt ja mis ta enda agendaks on.Weinbergil on oma kirjutamisstiil. Kui püüda seda kuidagi kirjeldada, siis minu arvates on see veidi sõbramehelik ja heas mõttes üleoleva kõrvaltvaataja oma. Esmatutvuse ajal autori varasemate lugudega oli veidi harjumatu, et dialoogiväline tekst kõlas sarnaselt tegelaste omavahelise vestlusega. Elik kirjeldused ja tasutainfo anti lugejale edasi sama stiiliga, milles tegelased rääkisid. Kui sellega harjuda (võib-olla vajab see vastavat peakuju), läheb lugemine väga ladusalt ja mõnuga. Veel kumab Weinbergi lugudes välja helgus – kuigi olukorrad on rasked ja tehakse roppe tegusid, on alati taust ning tegelaste suhtumine positiivne. Võib ju sedastada, et olen eranditult Weinbergi lugusid lugenud siis, kui väljas särab Päike, aga see pole kindlasti ainus põhjus. Mulle meenutab autor stiililiselt mõneti Head Doktorit.Weinberg võtab aega joonistada meile seikluse pöörasuse vahel pildikesi olustikust ja see on hea. Vahel oli küll tunda, et tegemist oleks nagu kolme lühiloo liitmisega, sest mõnda asja seletati uuesti liiga detailselt üle, mahus, mis oleks olnud eraldi juttudes täiesti omal kohal. Samas vastupidiselt eelnenud väitele on romaani osade lõpetamisega veidi kiireks läinud ja mõned paigad, seigad või vidinad jäävad ebaselgeks. On selleks siis pättide veidi absurdne julmus lihtsate küsimuste lahendamisel, iidse tulnukate tehnosüsteemi liiglihtne häkkimine või muud sellist. Aga kellel olekski mahti enam pikalt mõtisklema või toppama jääda, kui laval olevad püssid juba kuklas pauguvad ja tegelased hukust pääseteed leida püüavad. On vaja edasi kapata, sest tulemas on veelgi rohkem!Võib ju aasida, et Weinbergi lemmikuks on mingid kindlad märksõnad – vandesõna Saast!, ohjeldamatu kohvi fetiš või elu mõnusalt võtvad peategelased, kuigi hing paelaga kaelas ja pale tombuks taotud. See kõik on teisejärguline, sest käesolev romaan on minu meelest puhas seiklus ja nii seda võtta tulekski. Meeldib, et eesti ulme uued autorid peavad põnevat faabulat au sees. Weinbergi on võrreldud kadunud Bergi või Tarlapiga. Pakun, et kui eesti autoritest kedagi kõrvale panna, siis pigem Harglat. Välismaistest kirjanikest näiteks Murray Leinsters oma Kolooniate Inspektsiooni juttudega ning sinna sekka õrna briisina McDevitti muhedat loo vestmist.Kokkuvõtteks, Weinberg on kirjutanud kergesti loetava ulmeseikluse, mis võiks igal kohalikul fännil riiulil seista küll. Lõpp annab lootust uuteks lugudeks ja arvustajale teadaolevalt kohtume mõnede tegelastega nii mitmeski teises jutus veel. Sipelgalõvi-maailm sai antud romaaniga ühe soliidse tahu juurde.Arvustus ilmus esmakordselt 2017 aprilli Reaktoris: http://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarv...